Olge õnnelikud, kui teil on perearst. Juba on nimistuid, kus töötab piiratud kättesaadavuse ja piiratud teovõimega perearstilaadne toode – nii karmi hinnangu annab asendusarstiga nimistutele Perearstide Seltsi eelmine juht, aasta arst 2023 dr. Le Vallikivi.
Kild killu haaval vanade kaartide ja looduses leiduvate märkide põhjal keskaega ja veel varasemasse aega ulatuva Eesti teedevõrgu mudeli koostanud Valdo Praust ei julge öelda, et tema mudelid on sada protsenti tõepärased, aga need on parimad, mida teha saab.
"Oli aeg, kui tegin kolm-neli lavastust aastas," ütleb suure kogemusega teatrimees Priit Pedajas 70. sünnipäeva künnisel. "Kui peaksin kõik kirja panema, siis pooli ei mäletaks. Kõiki ei tasugi meeles pidada," resümeerib ta.
"On väikeste tegude aasta," ütleb Kultuuripartnerluse Sihtasutuse juht Meelis Kubits ja jätkab: "saab väikeste tegudega aidata paljusid suuri inimesi." Ta käis eelmisel nädalavahetusel Venemaal ära keelatud Juri Ševtšuki kontserdil Bulgaarias, nad said kui vanad tuttavad, omavahel rääkida, mõtteid jagada.
"Eesti dokumentaalfilmil on juba mõnda aega naise nägu," hindab Terje Toomistu noore naisdokumentalistide põlvkonna jõulist tulemist.
Kes valab vana-aastaõhtul õnnetina, kes püüab muul moel tulevikult eesriiet kergitada...
"Uuringud näitavad, et soov arstiks õppida kahaneb kõikjal maailmas," ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla uus ülemarst dr. Kristo Erikson. Töö on raske ja vea hind ränk. Ka arsti—patsiendi silmast silma vestlus kestab kõikjal lühemalt kui varem. Ajal on hind!
"Tõesti, väliseesti kirjandusele eelmisel sajandil pagulusse siirdunud kirjanike mõttes võib lõplikult joone alla tõmmata," ütleb eksiilkirjandust kõige põhjalikumalt uurinud kirjandusteadlane Janika Kronberg.
"Tänapäeval pole diplomaadil vaja piltlikult öeldes koos võõrustajaga kohaliku kombe kohaselt pooltoorest liha süüa või viskit juua, et oma riiki huvitavat infot kuulda. Kuid ka praegu ei asenda miski vahetut suhtlust ega alalist kohalolekut," jagas enam kui kolmekümne aasta pikkuse diplomaadikogemusega suursaadik Margus Laidre kolleeg Jaak Jõerüüdi mõttekäiku.
"Lihulas võib maa alt leida majade rinnakõrguseid müüre, ahjud sees. See on nagu Eestimaa Pompei, kõik oleks võimalik välja kaevata," ütleb 50 suve Läänemaal arheoloogilisi väljakaevamisi korraldanud Mati Mandel.
Eelmise sajandi kuulsad dirigendid, kes esitust dikteerisid - sellist tüüpi dirigeerimine on aegunud. Vastupidi, dirigent on mõnes mõttes teenindav personal. Nii leiab Euroopas parimate käe all end koolitanud Henri Christopher Aavik.
Õbluke naine on aastakümnetega rajanud metsade vahele oma maailma, oma universumi. Vanas, nüüd taastatud viljakuivatis kontserte andes tunneb ta hetkes olemise kulgemist. See naine on helilooja, laulja ja näitleja Siiri Sisask.
VAT-teatris hiljaaegu esietendunud "Kabaree. Põrgu" erineb tuntavalt teatrist, mida seni oleme harjunud nägema.
"Kakskümmend kaks aastat, mil oleme kohvikuäri ajanud, on Eestis olnud stabiilne maksukeskkond. See on olnud võtmesõna, nüüd on seda päris palju kõigutama hakatud," hindavad olukorda Reval Cafe asutajad ja omanikud, vennad Anri ja Rene Treifeldt.
"Meil on nõukogude ajast kolm jäänukit: mälestusmärgid, tänavanimed ja paralleelne koolisüsteem. Selle viimase likvideerimine on kõige karmim," ütleb laupäeval Narva linnapea kohalt tagandamisega arvestav Katri Raik.
16-aastaselt nii Eesti Televisiooni saate "Klassikatähed" kui ka Eesti pianistide konkursi võitnud pianist Tähe-Lee Liiv salvestas tänavu suvel, veel enne kahekümnendat sünnipäeva, oma esimese sooloplaadi materjali, kõik Arvo Pärdi klaveripalad.
Lavastajal, õppejõul, näitlejal ja Theatrumi juhil Lembit Petersonil palus saatejuht Kaja Kärner alustuseks rääkida meis kõigis elavast igatsusest olla tähele pandud ja mõistetud ning seda praegu, kui tähelepanu saamiseks tuleb üha valjemini karjuda. "Teater on koht, kus mõistlik dialoog on võimalik," ütleb ta.
"Me ei pruugi lõpuni mõista, miks üks inimene mõtleb ja tunneb teistmoodi kui teine. Ta ei pruugi sellepärast veel rumal või halb inimene olla, kui ta teistmoodi mõtleb," ütleb õiguskantsler Ülle Madise ja lisab: "See, et inimesed on ebatäiuslikud, on pigem voorus kui puudus."
"Ma pean ennast veel nooreks dirigendiks ja selles ametis aitab mind kõige enam see, et muusikuna olen ma tulnud orkestrist," ütleb viiuli- ja vioolamängija, dirigent ja Tallinna Muusika- ja Balletikooli klassikalise muusika loovjuht Andres Kaljuste.
Pea kolmkümmend aastat laulupidudel dirigeerinud Lydia Rahula teeb seda ka nüüd, "Püha on maa" kontserdil ühendkooride ees.
Jaanipäeval on "Kajaloodis" mees, kes esimesed kümme aastat oma teadlaseteest uuris, kuidas ajus tekib teadvus.
"Kajalood" võõrustab perearstide seltsi poolt aasta tegijaks 2022 valitud Külli Friedemanni, kes on tervisevaldkonnas mitu uut projekti käima tõmmanud ja kes aastavahetusel vahetas töökohta ja läks taas üht uut kooslust käivitama. "See elumuutus vajas julgust," tunnistab ta.
"Ei pea kogu aeg poliitilist teatrit tegema. Ka sellistest väärtustest nagu haridus, armastus, ohverdus, julgus peab teater publikuga rääkima," ütleb Velvo Väli, Rakvere teatri juht ja näitleja.
Miks meie väheseid putukafotograafe, äsja Erik Kumari looduskaitsepreemia pälvinud bioloog, professor Urmas Tartes pole kunagi nõelastatud putukakogu teinud, vaid on neid oma isa eeskujul lapsest peale üksnes pildistanud? Sest see on üks tema põhimõtteid.
Viimased kolmkümmend aastat on Tartu Ülikoolis igal aastal üks tuntud loomeinimene pidanud kahe semestri vältel loenguid vabalt valitud teemal.
Ameerikast Eestisse lennanud ja siin koos Vanemuise orkestriga kolmel kontserdil esinenud fagotivirtuoos Martin Kuuskmann tunnistab, et "ei" on kõigest "ei", ja et seinad on selleks, et neist läbi minna. Kuuleme, kuidas tema on seda teinud.
"Ma näen pargis Euroopa igivana kultuuri," ütleb kunstiajaloolane Juhan Maiste. "Park on inimeseks olemise, kristlaseks olemise võrdpilt. Ma tunnen end selles keskkonnas eurooplasena," lisab ta.
"Ma läksin ülikooli teadmisega, et ma pean õppima eesti keelt, sest juba lapsena teadsin, et ma ei taha elus midagi muud teha kui tõlkida."
"Ma tahaksin kellegagi rääkida," pihib teismeline psühhoterapeudi vastuvõtul, "aga ma ei tea, kellega, ja ma ei tea, millest".Nii kirjeldab Ly Seppel-Ehin, praegu nõustaja-psühhoterapeut, tüüpilisi kohtumisi laste ja noortega. Neist vestlustest kirjutas ta raamatu "Ma kuulan sind".
"Meie publik on suhteliselt leplik, jalgadega väga palju ei "aplodeerita"," ütleb ligi neljakümne aastase näitleja- ja lavastajakogemusega Peeter Tammearu.
