Eelmise aasta jaanuarist alates Orchestre de Paris' koori kontsertmeistrina tegutsev Ingrid Roose viis ellu oma eesmärgi, juhatada Pariisis Veljo Tormise tsüklit "Unustatud rahvad".
"See on minu südame kutse," põhjendab loodusfotograaf Remo Savisaar, miks ta sageli juba poolest ööst metsa või mereranda sõidab ja seal mõnikord kaksteist tundi vaikselt varjes passib, et mõnd haruldast lindu või looma pildile saada.
"Mulle on alati meeldinud rasked ajad," ütleb eelmisel sügisel A le Coq'i kontserni juhtimisest taandunud Tarmo Noop.
"Avatuses on alati midagi haavatavat ja see hirmutab," ütleb oma esikromaani "Vaadates ööd" saateks luuletaja, tõlkija ja nüüd ka prosaist Carolina Pihelgas. "See on inimeseks olemise paradoks --- tahaks ennast kaitsta, samas tahaks lähedust, olla mõistetud," lisab ta.
Seekord võõrustame naist, kes on võtnud nõuks Eesti kaardi tuleval aastal pea peale pöörata, nii et Põhja-Eesti asemel on kõigi tähelepanu keskmes Lõuna-Eesti 19 omavalitsust ja Tartu.
"Ma tahtsin teha lavastust, mis kompab vaataja vastuvõtupiire," ütleb Taavi Tõnisson, kui räägime tema uusimast lavastusest, publikumagnetiks kujunenud "Plekktrummist" Noorsooteatris.
Ma väga usun, et kui oma unistuste täitumise nimel ohverdusi teha ja pingutada, siis on kõik võimalik, ütleb Sten Saluveer, kui küsida, kuidas temast sai maailma suurima filmituru, Cannes'i festivali juurde kuuluva Marche du Filmi strateegiline nõustaja ja ühe alaprogrammi juht.
Igast kohtuasjast jääb mingi killuke su hinge, igast kliendist jääb mingi mälestus, isegi kui püüad unustada, nendib vandeadvokaat Aivar Pilv, kui saatejuht Kaja Kärner uurib, kui kaua läheb aega, et aastaid kestnud kohtuasi pärast lõplikku lahendit kaitsja mälus uutele ruumi teeb.
Nende seast, kes tuleval nädalal presidendilt auraha vastu võtavad, palusime saatesse Jaak Lõhmuse. Ta on kui Eesti filmi elav ajalugu, mäletab ammuste aegade inimesi, filme, isegi seda, et PÖFF oli algusaegadel nn. kampsunifestival.
Ma olen nii kaua teatris, kui suudan igast uuest rollist vaimustuda, ütleb Rakvere teatri ligi 30-aastase lavastaažiga näitleja Ülle Lichtfeldt.
Eesti kirjanduse tähtpäeva nädala lõpetuseks palusime külla Tammsaare romaanipreemia värske laureaadi, luuletaja ja prosaisti Tõnu Õnnepalu.
Eesti teatri ajaloost annab tikutulega otsida teist nii paljusid võro- ja setokeelseid ja -meelseid lavastusi teinud meest kui on Ain Mäeots. "Lõuna-Eesti veri vemmeldab," ütleb ta ise selle kohta. Sealt saab ta oma väe.
Noor sünoptik Kairo Kiitsak, kes võitis aastad tagasi eestlaste südamed lihtsate, aga harivate ja täpsete ilmaennustustega, rääkis Vikerraadio saates "Kajalood", kuidas ta lapsepõlves mõnikord vanematelt pilvede pideva vahtimise tõttu pragada sai.
Jõululaupäeval on külas religiooni- ja suhtlemispsühholoog, koolitaja ja TÜ töötajate nõustaja-kaplanina töötav professor Tõnu Lehtsaar.
Küllap teavad kümned tuhanded laulupeol lauljad nii peaproovidest laulukaare all kui ka peokontsertidest kavajuhti Marika Pärki – tema julgustav pilk saadab kõiki koorijuhte, kui nad dirigendipulti tõusevad. Ja nii kõikidel laulupidudel juba paarkümmend aastat.
Mida suurem on emotsioonide ja vastuolude galerii iseeneses, selle võrra on hingetasandeid rohkem. Nende vahet käia, see on omaette kunst, ütleb kirjanik Mehis Heinsaar, kui palume rääkida, kuidas ta looming sünnib.
Sõda on äärmiselt julm, ütleb rohkem kui 30 aastat rinnetel ja konfliktipiirkondades, ka suurte looduskatastroofide järel ja inimsmugeldamise juures lootusetust ja surma filminud rindeoperaator Ivar Heinmaa.
Tulen igasse proovi sisemise avatusega, töötahtega, püüdega leida inspiratsiooni igast päevast, oma partnerist. Muidu ei sünni midagi, kui kogu südamega ei tee proovi.
"Õpetajatöö toob leiva laule, klaverihäälestaja töö toob leivakõrvase," ütleb aasta isa 2022, Rakvere muusikakooli ja Kadrina Kunstidekooli suure kogemusega pilliõpetaja Edvin Lips.
Iga päev loeme uudispealkirju tööstuste sulgemisest, koondamistest, hinnatõusust ja laenude kallinemisest. Kaua see kestab, kas ja millal taastub endine hea elu?
Peatselt algav Pimedate Ööde Filmifestival toob meile koju kätte 232 pikka ja 230 lühikest lugu inimestest, nende mõtetest ja lootustest, eri kontinentide kultuurist, loodusest ning see avardab meie silmaringi ja maailmamõistmist, ütleb 26-ndat korda toimuva PÖFF-i eestvedaja Tiina Lokk.
Tallinnas on palju passiivseid haljasalasid, mida kujundati ja heakorrastati viimati Eesti ajal, seega on meil kohti, mida käima tõmmata küll ja küll, hindab arhitekt ja linnaplaneerimise õppejõud Toivo Tammik.
"Laulmine ja laval esinemine lihtsalt on minu sees, see nii meeldib mulle," ütleb paljudele Lasteekraani kunagisest laulustuudiost tuttav ja nüüd juba mitmendat hooaega Baieri Riigiooperi koosseisuline solist, sopran Mirjam Mesak.
Värskelt avatud MUBAs noori koorijuhte ja dirigente koolitav ja ise nelja koori dirigeeriv Janne Fridolin peab ehmatavaks, kui lasteaedades hakatakse edaspidi valima, kas anda lastele muusikatunde või liikumisõpetust.
Kui laupäeva õhtul jõuab teleülekandes igasse kodusse õpetajate austamise pidu, siis keskpäeval kuulame Raplamaa kultuuripärli. Kaja Kärneri vestluskaaslane on õpetaja, kooliteatri eestvedaja Valter Uusberg.
Kui laps kasvab üles kunstmurul ja jõulupuuks on plastkuusk, siis ei oska ta ka täiskasvanuna looduskooslusi märgata ega nende kaitset nõuda.
"Kui sa juhid inimesi keeldude ja käskudega, siis ei ole tulemus parim võimalik," ütleb rahvusvahelistes kontsernides IBM-is ja Microsoftis Eesti ja Balti regiooni juhina töötanud ning nüüd Eesti Haigekassas peatselt teist ametiaega juhina alustav Rain Laane.
Ukraina sõjapõgenike toetuseks koondatud põhja piirkonna hingehoidjate rühma juhtiv vaimulik Annely Neame annab meile pildi, kuidas sõjapõgenike mured, majutuskohad ja abivajadus on sõja algusega võrreldes muutunud.
